Miks

Pühalepa vallavolikogu kandidaat nr 114- Hergo Tasuja. Vanus 22.

Sündisin Viljandi maakonnas, ent kogu oma teadliku elu olen elanud Hiiumaal Pühalepa vallas Tubala külas. Aastal 2002 lõpetasin Palade Põhikooli ja suundusin õppima Noarootsi Gümnaasiumi. Lõpetamise järel sai minust Tallinna Ülikooli tudeng. Erialaks pedagoogika humanitaarsuund (tervise-/inimeseõpetus ja ajalugu). 2008. aasta suvel asusin Vahipataljoni aega teenima. Sel sügisel asusin tsükliõppes aastaks Hiiumaa Ametikooli õppima. Väikeettevõtlust. Tuleva aasta jaanuaris ootab ees ka ülikooli lõputöö kaitsmine.

Huvi poliitika vastu on mul juba ammu. Põhikooli lõpuajast pärineb hüüdnimi President. Ülikooli ajal üritasime luua oma erakonda. Vaata siit! Kuna eesmärk oli luua toimiv erakond, mitte lihtsalt 1000 nime (täpselt nii palju on vaja liikmeid, et partei registreerida) paberile saada, siis jäi üritus pooleli. Ei suutnud leida piisavalt inimesi, kes olnuksid valmis sellesse panustama.

Samas tutvusime selle ürituse käigus mitme huvitava inimesega. Näiteks Tõive Kivikasega, kes veab Eesti Demokraatia Uuendamist. Vaata siit! See on on avalik, sõltumatu ja erapooletu kodanikualgatus, mis taotleb demokraatia aktiivset arendamist Eestis. Üritasime sõbraga sellele projektile omalt poolt kaasa aidata. Näiteks korraldasime Tallinna Ülikoolis eetikaseminari, kus osales ka sotsioloog Juhan Kivirähk.

Kohalikku volikogusse plaanisin kandideerida juba 2005. aastal. Ent kuna asusin just ülikooli õppima, siis ei näinud sel mõtet. Ma poleks saanud piisavalt sellesse panustada. Leian, et volikogusse peaksid kandideerima inimesed, kes tõepoolest tunnevad soovi oma valla arengu heaks midagi ära teha ning leiavad selle jaoks ka piisavalt aega.

Ülikoolis tudeerides plaanisin mandrile tööle jääda. Tundsin, et oleks raske koolis õpetada, kui noored on sinust nii vähe nooremad ja teavad sind (Hiiumaal teavad kõik kõiki- tõsijutt). Ent ajateenistuses oldud aeg muutis meelt. Kui varem kavatsesin kodusaarele naasta mõne kuni kümne aasta pärast, siis nüüd tekkis tunne, et tahan end kohe jäädavalt Hiiumaaga siduda. Ei saa nii, et kõik noored lähevad linna või välismaale. Noored tulevad kodukohta tagasi, kui neil on seal võimalus end realiseerida. Ja see on omamoodi nõiaring. Kui minema hakatakse, siis üha enam ja enam, sest sõbrad-tuttavad lähevad. Mida mina siin teen, kui omavanuseid pole, mõeldakse. Aga ma usun, et kui tagasi tullakse, siis jälle nii, et üks ees, teised järel.

Ma tõesti usun, et mul on potensiaali, mida siin Hiiumaal rakendada annaks. Tuleb sellele vaid sobiv väljund leida. Volikogu on selleks üks hea võimalus. Andke mulle see võimalus!